Ruuben Kaalep: inimsuse dogma

Kaasasündinud identiteedil on palju kihte: üksikisik, kogukond, rahvus, rass, liik ning elu ja universum tervikuna. Neist kõigiga saab – ma ütleks lausa, tuleb – end oma kindlas kontekstis samastada. Kuid identiteedikihid on kerged omavahel vastuollu minema ja ajalugu on täis nende vahel hapra tasakaalu otsimist. 21. sajandi rahvuslus on omal moel vastureaktsioon liigi ja üksikisiku tasandi domineerimisele rahvuse üle. Samal ajal on rahvusluse selgeks eesmärgiks ka rahvusesiseste kogukondade ning rassi- ja liigisisese mitmekesisuse kaitse: natsionalism tahab seega identiteedikihid seada harmooniasse, mitte panna üht kihti teiste üle domineerima. Sellest seisukohast on vaenulikeks jõududeks vasakpoolsus ja liberalism, kuna nende…
Loe edasi

Aat Purje: välja väikekodanliku moraali rüpest!

Enam kui kunagi varem tuleb tähele panna ühiskonnas toimuvaid protsesse – aeg on lihtsalt selline. Näilisele vaikusele ma ei vihja, sest seda meil ei ole. Meil tormab. Euroopa rahvad ärkavad ja Euroopa Liidu ladvik mässab vastu; üha enam tahaks kuulda, mida on kodanikul öelda, kuid aina enam piiratakse sõnavabadust ja rakendatakse tsensuuri. Kaose tekitatud eufoorias ongi raskem järge pidada ja tähele panna. Erinevate valdkonnapoliitiliste otsuste ja algatatud protsesside tulemit ei näe me täna, sest need saabuvad homme. Tehti ju näiteks aktsiisidega nii tänasele valitsusele kraesse ning tehakse ka homsetele. Vastutuse peab võtma ja lahenduse leidma valitsus, kes…
Loe edasi

Rohelisest poliitikast

Roheliste kooseluseaduse pooldamise valguses peab rändama nende ideoloogia sisemusse, et leida selle pealiskaudsus ning sobimatus Eestiga. Izmailova unustas rahvusluse ning rohelisuse seose, mis toodi välja ning hakkas nüpeldama EKREt. Rahvuslasi leidub Eestis siiski kõvasti rohkem kui 17% ning on vaid aja küsimus, millal EKRE tõuseb tõsiseks ohuks Keskerakonnale ja Reformierakonnale. Rahvuslus ja rohelisus on oma algusaegadest juba olnud lahutamatud, erilise hoo said nad sisse romantismiajastul. Kui eelnevalt olid müüdid ja jutustused regionaalsed, tõid rahvuslased oma rahva lood kokku ning laiendasid kodukese kodumetsast ja põllumaast kodumaa lõpuni. Kuigi romantismiajastu alguses oli rohelisus rahvuslike kirjanike ja kunstnike pärusmaa, muutus…
Loe edasi

Ruuben Kaalep: Läänel on eestlastele vaid pinnapealne kultuuriline mõju

Hiljutine skandaal, kus radikaalse feministi Evelyn Höglundi ERRi arvamusrubriigis avaldatud artikkel „Vägivalla juured on „toksilises maskuliinsuses““ osutus lihtlabaseks plagiaadiks, iseloomustab hästi Eesti vasakpoolse mõtte olemust. Eesti vasakpoolsetel puuduvad algupärased ideed, nende ilmavaade on puhas importkaup Läänest, mis ei tee katsetki siinse kultuuriga kohanduda. Nii on vältimatu, et vasakpoolne ideoloogia ei leia kandepinda enamike eestlaste seas. Tänu ajaloole, geograafiale ja mõtteviisile jääb Lääne kultuuriline mõju nendele edaspidigi üsna pinnapealseks. Kindlasti kulub ära lühike selgitus vasakpoolsetele, kes murravad pead, miks nende loosungid siinmail tihti kurtidele kõrvadele kõlavad. Selles ei maksa süüdistada Nõukogude okupatsiooni, millele globaalse võrdsuse ja õnneühiskonna idee…
Loe edasi

Kert Urmas Raudvere: Kollektivismi kägudest liberalismi ridades

Läänes on viimastel aastakümnetel teatud ühiskonnagruppide juures toetust kogunud ning vaid päris hiljuti poliitika eesliinil omale koha välja võidelnud kogum ideid, mida toetajad kutsuvad “progressiivseteks”. Kuna nimetatud ideed pole enam päris noored, võib suurem üldsus neid segi ajada (ja pahatihti ajabki) liberalismi ja vasakpoolsusega üleüldse. Sellist segiajamist kohtab ehk kõige sagedamini inimeste juures, kes ka ise soovivad näha vasakpoolsust kui ühtset, pragunematut ja jagamatut poliitilist positsiooni. Sellist soovunelmat tahavad loomulikult kõige vähem parandada progressiivid ise, sest see annab neile suurepärase võimaluse süstida oma ideoloogiat ka neisse vasakjõududesse, kes muidu annaksid neile vägagi külma vastuvõtu. Meenutab Trooja hobust,…
Loe edasi
Close Menu