Roheliste kooseluseaduse pooldamise valguses peab rändama nende ideoloogia sisemusse, et leida selle pealiskaudsus ning sobimatus Eestiga. Izmailova unustas rahvusluse ning rohelisuse seose, mis toodi välja ning hakkas nüpeldama EKREt. Rahvuslasi leidub Eestis siiski kõvasti rohkem kui 17% ning on vaid aja küsimus, millal EKRE tõuseb tõsiseks ohuks Keskerakonnale ja Reformierakonnale.
Rahvuslus ja rohelisus on oma algusaegadest juba olnud lahutamatud, erilise hoo said nad sisse romantismiajastul. Kui eelnevalt olid müüdid ja jutustused regionaalsed, tõid rahvuslased oma rahva lood kokku ning laiendasid kodukese kodumetsast ja põllumaast kodumaa lõpuni. Kuigi romantismiajastu alguses oli rohelisus rahvuslike kirjanike ja kunstnike pärusmaa, muutus see tööstusrevolutsiooniga ka poliitiliseks probleemiks. Olenemata rahvusliku poliitika mitmekesisusest ja laiast levikust, demoniseeris teine maailmasõda siiski rahvusluse. Tabuks muutus rahvuslus etnomasohhismi levikuga ning üle 50 aasta ei olnud võimalik rahvusliku poliitikat ja kultuuri edendada. Rahvusluse roheline pool vajas siiski väljundit ning nii sündis seitsmekümnendatel roheline poliitika, nagu seda tänapäeval tuntakse.
Kui esialgne rohelisus sündis romantismiajastul, said uue rohelise poliitika ideaalideks valgustusajastu ideed. Kuna rahvuslus oli tabu, pidid Rohelised oma poliitikat küllaltki rahvuslusest eristama. Nii haagiti selle külge sotsiaalne õiglus, inimõigused, feminism, patsifism, anarhism, marksistlikud ideed ja muud huvitavat. Roheliste kooseluseaduse pooldamine ei tule suunamuutusena, vaid vana vasakpoolse traditsiooni jätkamisena. Olenemata vasakpoolsusest, ei salli Rohelised üldiselt globalismi, vastasel juhul kaotaks nende roheline maailmavaade viimsegi kübekese legitiimsusest, mis neil veel alles on.
Kodu on rahvuse alustala, ta on ju meid sünnitanud ja kasvatanud. Kõik, mis meis leidub, tuli kodult. Vaid isakoda kingib keele, hariduse, armastuse ja meie müüdid. Kui poleks isa, kes meid kaitseks ja aitaks, ema, kes meid toetaks ja kelle põlvel nutta ning kodu mis kingiks keele ja maailmatunnetuse, mida teeksime maailmas, kus puudub pelgupaik ja inimesed kes meid reegliteta armastaks? Puu, millel pole juuri, ei jää püsima. Õnneks on eestlastel mingisugunegi kodu, isegi kui kõigil kodumaja ja peret ei ole, räägime siiski sama keelt ja kipume olema sarnased. Iga kivike ja vana tamm kannab endas müüte ja kodutunnet. Metsasalud ja kogu meie kodu on meile ilmatult armsad ja samamoodi rahvuse osa nagu keel või rahvas. Oleme rahvus, sest räägime sama keelt ja jagame samu müüte ning meie juured peituvad samades vaarisades, kes sajandeid ehitasid ühist kodu Eestimaale – oleme sama kodu lapsed. Igas rahvuslases peidab ennast roheline maailmavaade, kelle jaoks pole kodu oluline, ei ole päris rahvuslane.
Rohelised näitavad oma programmiga, kui vähe nad tegelikult saavad aru, kes on eestlane ja millest ta hoolib. Rohelised kuulutasid oma eelmise riigikogu valimiste programmis, kuidas “Looduskaitse on eelkõige inimeste kaitse. Maa elurikkuse säilimine on inimkonna kestmise eeldus”. Rohelised ei too oma põhjenduses midagi muud välja, neile paistab roheline poliitika esindavat vaid apokalüpsisest pääsemise viisi. Inimene ei ole olulisem kui ta kodu, koduta maakera kodanik on sisutühi ja väärtusetu. Kõik mida tegelikult inimestes väärtustatakse tuleb meie kodust, me ei oskaks temata rääkidagi, millestki muust rääkimata. Loodus on lahutamatu meie rahvusest ja kodust, sest ta on mõlema üks defineerivaid osakesi. Tõeline rahvuslane kaitseb nii enda kodumetsa kui ka teisi Eesti metsi, mis on meie ühise kodu osad. Mul on kahju, et rohelistel kas pole kodu või nad võõrandusid muust ühiskonnast, millele ehk viitaks ka nende erakonna läänelikus.
EKREl on veel pikka maa käia, kuid rohelisuses peitub üks võtmetükikestest rahvuslaste südamesse. Soovitan Rohelistel tervikliku maailmapildi loomiseks asendada oma raamaturiiulil Spinoza ja Marx Mikitaga.
Et eestlane ja lendorav saaksid veel 21. sajandi lõpus lennata!