Sinise Äratuse seisukoht Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamise) osas on tagasilükkav.
Vastuvõetava seaduse ideeline eesmärk on langetada aktiivse valimisõiguse iga Euroopa Parlamendi valimistel 18. eluaastalt 16. eluaastale ning passiivse valimisõiguse iga 21. eluaastalt 18. eluaastale. Eelnõu üldine taotlus on kaasata valimis- ja kandideerimisõiguse langetamise kaudu senisest enam noori inimesi Euroopa asjade arutamisse ja otsustamisse.
Antud eesmärk ei ole Sinisele Äratusele piisavalt veenev ega põhjendatud. Meil on nii kultuuriliselt kui ka sotsiaalselt välja kujunenud 18 kui täisealisuse piir, millest algavad kõik täieõigusliku täiskasvanu õigused ja kohustused.
Lisaks mõistame, miks liberaalsed erakonnad seda toetavad. Esiteks on üks nende ideoloogilisi vundamente: “Kõigile kogu aeg rohkem õigusi ja vabadusi! Tagajärjed pole olulised!” Teiseks nähakse selles lihtsalt küünilist võimalust oma valijate hulka kasvatada.
Kas noored on üha enam huvitatud poliitikast ja ühiskonnas toimuvast?
Võtame näiteks KOV valimisõiguse vanuse muutmise. Me näeme täna, et KOV valimistel alates 16-aastastele valimisõiguse andmine ei ole ennast õigustanud, sest noored paistavad ikka silma madala valimisaktiivsusega. Viimatistel KOV valimistel 2021. aastal oli 16-17-aastaste valimisaktiivsus ca 40%, vanuses 18-24 35% ja alles alates 25. eluaastast hakkas valimisaktiivsus tõusma.
Euroopa Parlamendi valimisea langetamisega saame me juurde umbes 29 000 valijat, millest tuleb julgelt 60% kohe maha võtta ehk järgi jääb umbes 11 600 valijat. Kui vaadata erakondade reitinguid, siis kõige noorem vanusegrupp 18–24 paistab silma kui kõige ebastabiilsem vanusegrupp: need graafiku jooned on hullemad kui Ameerika mäed. Mida vanemaks sihtgrupp läheb, seda laugemaks ja stabiilsemaks need jooned muutuvad. Loomulikult tuleb ette kõikumisi, aga mitte nii drastilisi – see on reaalne näide, et ka veel 18–24-aastaselt ei ole paljud oma maailmavaadet kokku pannud.
Lõpuks ongi meie (noorteühenduste) töö pakkuda neile poliitilist ja ühiskondlikku haridust, et neist saaksid 18-aastaselt informeeritud ja targad valijad. N-ö valmistame neid ette.
Kas noorte hääl ei lähe kaotsi?
Me pole täheldanud, et suur enamus alla 16-aastastest kuidagi sügeleks valimisõiguse järgi või et oleks suur ahastus selle puudumise üle. Pealegi on olemas palju rohkem (ja tõhusamaid) ühiskondliku mõjutamise vorme kui hääletamine. Mitmetahuline poliitiline aktivism (tänaval, netis jne) on palju laialdasema mõjuga ning seda saab teha iga alaealine. Kuivõrd kõige noorima valijasegmendi (18-24) valimisaktiivsus on märksa madalam kui teistel gruppidel, siis lihtne ekstrapolatsioon ütleb meile, et 16-17 vanuste hulgas poleks see ilmselt samuti kuigi kõrge.
Lisaks on EKRE vanusegrupis 18-24 ikka mitmel korral edetabelite tipus olnud, seega ei karda me valimistel uue valijasgrupi lisandumist.
Kas noored on tänapäeval informeeritumad valijad kui vanemad inimesed?
Tegelikult ei ole informeeritumad. Näiteks näeme eesti keele riigieksamite pealt, kuidas kirjandite kirjutajad ei ole kursis sellega, mis ümberringi maailmas toimub.
2022. aastal toodi välja, et kolme aasta jooksul on kirjutamisosa ehk kirjandite keskmine tulemus langenud rohkem kui kolme punkti võrra. Hindajate tagasiside põhjal tuleb õigekeelsuse kõrval kõige suuremaid puudusi ette tekstide sisus: ei osata tuua näiteid või tuuakse selliseid näited, mis analüüsi ei toeta. Kirjandite keskmine tulemus oli 32,9 p 60-st (54,3%) ehk hindele kolm.
Kui me võtame ühe keskmise keskkooli lõpetaja (kes on 19 ja kellel juba on valimisõigus), kes kirjutab kirjandi tõenäoliselt kolmele, ja siis võtame kõrvale 16- ja 17-aastase noore, kelle silmaring peaks olema laiem või vähemalt sama lai, et ta langetaks ratsionaalseid ja läbimõeldud otsuseid – igaüks saab aru, et see ei saa nii olla.
Üks fakt on aga selge: vanus ei ole pädevuse määraja. On väga tarku noori ja lolle keskealisi ning vastupidi. Ilmselt oleks võimalik mõõta isiku pädevust osaleda ühiskondlikes otsustusprotsessides mingi testiga või selle järgi, kas ta viib poes ostukäru tagasi. See on aga kaugema tuleviku arutelu.
Vanus 16-17 (ja vanemadki) on n-ö formatiivsed. Maailmavaade ja -pilt veel suuresti arenevad ja kujunevad. Võime kihla vedada, et lugejatest igaühe vaated on võrreldes tema 16-aastase minaga muutunud. Ka meie vaated muutusid vanusevahemikus 16-18.
Kas kandideerimisiga tuleks langetada 18 peale?
See on arutelu, mida võiks tõesti pidada. Ideaalis võiks kandideerimine poliitilistesse organitesse olla täisealise kodaniku õigus. Nii nagu vanus ei määra automaatselt isiku kui valija pädevust, ei saa me ka automaatselt öelda, et 65-aastane on parem rahvasaadik kui 25-aastane.
Võttes arvesse eelnimetatud punkte, ei poolda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorteühendus Sinine Äratus antud seadusemuudatuse vastuvõtmist.
Pille-Riin Kahro
Eino E. J. Rantanen
Ronald Judin
Märtin Muhu
Tristjan-Erich Karjus