Kaasasündinud identiteedil on palju kihte: üksikisik, kogukond, rahvus, rass, liik ning elu ja universum tervikuna. Neist kõigiga saab – ma ütleks lausa, tuleb – end oma kindlas kontekstis samastada. Kuid identiteedikihid on kerged omavahel vastuollu minema ja ajalugu on täis nende vahel hapra tasakaalu otsimist. 21. sajandi rahvuslus on omal moel vastureaktsioon liigi ja üksikisiku tasandi domineerimisele rahvuse üle. Samal ajal on rahvusluse selgeks eesmärgiks ka rahvusesiseste kogukondade ning rassi- ja liigisisese mitmekesisuse kaitse: natsionalism tahab seega identiteedikihid seada harmooniasse, mitte panna üht kihti teiste üle domineerima.
Sellest seisukohast on vaenulikeks jõududeks vasakpoolsus ja liberalism, kuna nende tegevus on suunatud teiste identiteedikihtide nõrgestamisele liigi tasandi kasuks. Rahvusluse asemele pakuvad nemad inimsust: «Me oleme ju kõik inimesed», «Ainus rass on inimrass». Eestis on sellist retoorikat kõige rohkem märgata sotsiaaldemokraatide puhul. Paraku on tänapäeva vasakpoolsesse ideoloogiasse ehitatud suur sisemine vastuolu.
Kui asendada rahvus, rass ja muud ebamugavad identiteedid liigiga, siis avastame, et üleolekutunne ja diskrimineerimine, mida alguses probleemiks peeti, ei kao mitte kuhugi, vaid hakkavad lihtsalt väljenduma liigi tasandil. Tagakiusatavaiks saavad siis teised loomaliigid, kellel pole au homo sapiens’ide sekka kuuluda. Osa vasakpoolseid on sellele probleemile ka tähelepanu juhtinud ja nii on nende sõnavarra ksenofoobia, rassismi ja seksismi kõrvale lisandunud ka spetsiesism.
Dogma, mille kohaselt inimsus on olulisem nii hõimust kui ka elusloodusest, ei lase end sellest aga kõigutada. Tegu on lääne liberaaldemokraatlikku süsteemi väga sügavalt sisse istutatud ideega, mis sellegipoolest on võõras loodusrahvastele, kelle hulka vaimsuselt tuleb lugeda ka soomeugrilased ja baltlased. Eks omal moel peitub ka selles vastus, miks vähem urbaniseerunud pool eesti rahvast lääne väärtusi sugugi enesestmõistetavaks ei pea.
Ajalooliselt on lääne inimusedogma kujunenud peamiselt kahe antiikaja suundumuse toel. Esiteks Aristoteles, kes pidas loogilist mõtlemist vaimse arengu kõrgeimaks astmeks ja sellega kuulutas kõrgeimaks olendiks just inimese. Tegelikult oli see osa klassikalise ajajärgu mässust traditsioonilise mütoloogilise maailmapildi vastu, mis sarnaselt teistele muinasrahvastele nägi inimest olemuslikult kui osa loodusest, kuid mitte selle valitsejat.
Paremrahvuslikelt positsioonidelt on seda vastuolu rõhutanud 20. sajandi suurim mõtleja Martin Heidegger, kelle jaoks Aristotelese ratsionaalsuseülistus oli naiivne ja arrogantne. On ju aus inimene sunnitud endale tunnistama, et lõppude lõpuks juhivad teda ikkagi tunded ja seletamatu intuitsioon ning mõistus täidab vaid nende määratud eesmärke. Heideggeri jälgedes on aristotellikule inimesekäsitlusele selja pööranud ka vasakpoolsed postmodernistid, mis siiski ei takista neid liberaaldemokraatia sildi all sama dogma kordamast.
Teiseks tõsteti inimene «looduse krooniks» Lähis-Idast Euroopasse jõudnud Vanas Testamendis, mis iroonilisel kombel pärines algselt just rahvusidentiteeti liigist kõrgemale tõstvast hõimureligioonist. Paljurahvuselises Rooma impeeriumis muidugi polnud ühe allutatud rahva teiste seast esile tõstmisel maailmavaatelist ega propagandistlikku perspektiivi. Nii omistati juudi müütidele, mis koos kristlusega Euroopasse levisid, Vana Testamendi tõlgendamisel üldinimlikult kehtiv tähendus.
Ekstreemne inimkesksus arenes sellest 4.–5. sajandil elanud mõjuka õpetlase Aurelius Augustinuse käsitluses, kes väitis, et surematu hing on üksnes inimesel. Tema mõtteid arendas edasi üks keskaja olulisemaid filosoofe Aquino Thomas, tuues inimese heaolu vaat et maise elu ülimaks hüveks. Thomase jaoks olid kaks ainukest põhjust, miks inimene peaks näiteks loomade vastu olema heatahtlik, vältida julmuse ülekandumist inimsuhestesse või hoida ära materiaalset kahju loomaomanikule.
Keskaeg oli muidugi ristisõdade aeg ja selles kajastus samuti katse forsseerida hõimupiire ületava liigiidentiteedi esmajärgulisust. Islami džihaadist inspireeritud ristisõdade ideoloogia – mida täpselt samamoodi kandis paralleelne rahumeelse misjoni idee – seadis eesmärgiks ühendada inimkond samasuguste väärtushinnangute, ellusuhtumise ja usuga. Hõimuidentiteedile, mis kõigis traditsioonilistes ühiskondades tähendas mitte ainult teist keelt ja ainelist kultuuri, vaid ka omanäolisi rituaale, eluviise ja mütoloogiat, selles kohta ei olnud.
Teine märk selgetest katsetest suruda inimkonda ühtsesse ideoloogilisse inforuumi oli keskajal Euroopas levinud teisitimõtlejate ehk ketserite tagakiusamine. Siin on loomulikult mõttekoht kõigile neile konservatiividele, kes igatsevad taga keskaja vaimsust: ka toona eksisteeris rahvus- ja hõimupiire hägustada püüdev globalism.
Liigikeskne agenda tänapäeval viitab oma lähtepunktina tavaliselt renessansiaja humanismile, mis astus keskajaga võrreldes veel ühe sammu, seadmaks inimliiki esiplaanile absoluutselt kõiges: inimene kuulutati nüüd olulisemaks isegi jumalast. Samuti tähendas see aristotelliku ratsionaalsuse- ja loogikaülistuse taastulekut. Paradoksaalselt kujutasid humanistid end varasemate dogmade vastu võitlevate vabamõtlejatena, kuid neist suurim – inimliigi ülimuslikkuse dogma ainult tugevnes.
Renessansiaja mõtlejate seas levis «maailmakodaniku» idee, mis lähemal vaatlusel tähendas küll lahtiütlemist oma kohalikust ja keelelisest identiteedist, kuid sisuliselt võrdus tol ajal siiski eurooplasega. Maailmakodanikuks olemine ei tähendanud varasel uusajal seega lahtiütlemist Rooma impeeriumi ja judeokristlikust pärandist. Mis kuulus sellest väljapoole – olgu siis Aasia, Aafrika või soomeugri traditsioon –, jäi ka renessansiaja eurooplasele valdavas osas tundmatuks või mõistetamatuks.
Tulemusena jätkus ristisõdade ideoloogia kolonialismis, kus nüüd selleks ülimaks maailmale eksporditavaks hüveks sai religiooni asemel tsivilisatsioon. Hõimuliikmed tuli «inimeseks teha», ja see tähendas endiselt võitlust mitteläänelike traditsioonide, aga eelkõige mittelääneliku maailmatunnetuse vastu. Kolonialismiajastu vägivald ja paljude kultuuride hävitamine lähtus just nimelt ideest, justkui liigikuuluvus oleks ühendavam ja määravam identiteedikiht kui hõim.
See kõik pani aluse Prantsuse revolutsiooni maailmapildile ja sellest otseselt mõjutatud ideoloogiate – liberalismi ja marksismi sünnile. Nii liberalism kui marksism on liigikesksed, marksism võitleb kõigi ülejäänud identiteedikihtide vastu, sama teeb liberalism, kuid ülistab sealjuures üksikisikut. 19. sajandi Euroopas rahvusluse ja liberalismi vahel tekkinud liit, mille eesmärgiks oli rahvaste vabastamine paljurahvuseliste impeeriumide võimu alt, ei saanud enam kesta pärast oma sihi saavutamist. Rahvuslus rõhutas kultuuride omanäolisust ja eripära, liberalism aga kujutas ette kõigile riikidele sobivat ideaalset valitsemiskorda – liberaaldemokraatiat – ja teatas, et kuni selleni pole jõutud, ei ole rahvad vabad. Sellel vastuolul oli oma roll ka Teise maailmasõja puhkemises.
Kui lääneriikide liberaaldemokraatia ja Nõukogude marksism olid sunnitud Teise maailmasõja ajal ja vahetult selle järel otsima ideoloogilist ühisosa, siis huvitaval kombel leiti see just liigikesksuses. Pole juhus, et konkureeriva ideoloogia maksimaalseks diskrediteerimiseks mõisteti sõja kaotajad Nürnbergi protsessil süüdi just «inimsusevastaste» kuritegude toimepanemises. Ühtlasi et ÜRO põhialused oleks vastuvõetavad mõlemale poolele, võeti selle loomisel ühe keskse dokumendina vastu just inimõiguste ülddeklaratsioon. Inimõigused polnud ühed õigused paljude seast, inimsusevastased kuriteod polnud ühed kuriteod paljude seast, vaid neist said sisuliselt religioossed, dogmaatilised mõisted, mis defineerisid ülima hüve ja ülima kurjuse.
Aga inimsus on õõnes ja kahepalgeline religioon. See on õõnes, sest see ignoreerib ülejäänud identiteedikihte, mille omanäolisus ongi liigisisese mitmekesisuse alus. See on kahepalgeline, kuna nagu eelpool näidatud, on tegu ühe konkreetse lääne filosoofia koolkonna ideede kogu maailmale kehtestamise katsega. Liigi tasand ei saa endale nõuda ülimuslikku positsiooni samal ajal elu kui terviku ja rahvuse ning rassi ees. Samuti on absurdne nõuda Aasia ja Aafrika rahvastelt, et nemad saavad enda sisemist arengut tõestada üksnes läänelike mõttemallide ja väärtushinnangute omaksvõtmisega. Selles jätkub kolonialistlik mõtteviis.
Eestlase traditsioonilises maailmapildis pole liik samuti olnud hõimust või elust tähtsam kategooria. Näiteks on mulle eestlasena täiesti loomulik tunda oluliselt suuremat lähedust oma koeraga kui neegri või lõunaameeriklasega teisest maakera otsast. Saab veelgi kaugemale minna: kindlasti on paljudel eestlastel puid, kes on neile tükk maad lähedasemad elusolendid kui suur hulk inimesi. Ja lähedus inimestega võrsub endiselt kodukoha, pere- ja sõprussidemete, hõimu pinnalt. Ka selle pinnalt, et laulupeol käime me endiselt laulmas omakeelseid laule eestlastena – mitte maailmakodanikena, mitte inimestena.
See põhjendab ka 21. sajandi rahvuslaste vastuseisu liberaaldemokraatiale ja inimõiguste religioossele käsitlusele. Liigiidentiteet saab olla meile omane üksnes niipalju kui see on meie kultuurile omane, ja see kehtib iga rahva puhul. Loomulikult täpselt samamoodi saab hõimuidentiteet olla meile omane täpselt niipalju kui see on meie liigile omane – mida see vastuvaidlematult ka on. Sellest lähtudes jäävad identiteedikihid omavahel harmooniasse ja seda rahvuslus taotlebki.