Hea Tartu rahvas! Kallid Eestimaalased!
Täna tähistame Tartu Rahulepingu, ühe meie riigi tähtsaima alusdokumendi sõlmimise aastapäeva. Samuti mälestame täna neid sangareid, tänu kellele rahu sõlmiti. Need mehed, kes võitlesid, langesid ja võitsid, tegid seda usus paremasse homsesse. Nende lootus oli, et sajandeid kestnud võõras võim asendub ühtse, jagamatu ja tugeva, aga ennekõike vaba Eesti riigiga. Riigiga, kus eestlane oleks peremees ja kus töö ja teenistus teeniksid meie rahva heaolu, iseseisvuse ja püsimajäämise püha eesmärki. See kreedo juhib eluteel ka igat tõelist Eesti rahvuslast.
Kahjuks jätavad paljusid Tartu rahu, rahvuse püsimajäämine ja iseseisev riik tänapäeval külmaks. Kuidas muidu saame me seletada meie iseseisva otsustusvõime loovutamist riigiülestele bürokraatlikele organitele, ükskõiksust meie rahvuse suhtes või 5% Eesti Vabariigi territooriumi tahtlikku loovutamist okupeerijale? Kas selle taga on alandlik tahe kuulda kiitusi järjekordse uue ülemuse suust või naiivne usk sellesse, et mingi uus dokument meie piiri kuidagi kindlamaks muudaks? Tõenäoliselt mõlemat.
Möödunud sügisel sattusin ma rääkima ühe vanema härrasmehega, kes sündis Eesti Vabariigis, Petseri maakonnas. Samas tõdeb tema kodakondsusriigi poolt välja antud pass, et sünnikohaks lakooniliselt: “Venemaa”. Maa on justkui juba lõplikult maha müüdud, nüüd pühitakse minema ka selle sümbolid. Kallid sõbrad, mida me veel maha müüme? Taas kord esile kerkinud piirileping, mis jätab unarusse nii Tartu Rahu kui ka okupeeritud maad, ei ole mingi välispoliitiline võit või läbirääkimiste õnnestumine nagu seda meie praegused juhid tahavad meile esitada. Nõudest loobumine on alistumine. See on Eesti eest võidelnud ja langenud meeste mälestuse jalge alla tallamine. See on okupeeritud maadel sündinud inimestele ja nende järeltulijatele näkku sülitamine. Eesti riiki ei kaitse mingi paber, eriti vastase eest, kes on korduvalt näidanud, et tema ei hooli tehtud lepingutest. Meid kaitseb tõe hetkel ainult meie iseenda jõud ja tahe.
Kuigi olukord võib tunduda nukker, ärme kaota lootust. Ma näen enda ümber, ja ka üle Eesti inimesi, kes õigesti näevad Petserimaa ja Narvataguse loovutamist äraandmisena. Ma näen meis kõigis seda uhkust ja jõudu astuda vastu orjalikule alaheitlikkusele. Tõeline Eesti suveräänsusest ja jagamatusest lähtuv välispoliitika tähendab seda, et iga eestlane tavainimesest kuni riigijuhtideni hoiab elus seda tõde, et kontrolljoone taga on veel 5.2% Eestimaad ning, et ühel kaunil päeval, kui tuuled on taas meie rahvale soodsad, saame me uhkusega vaadata kuidas Petserimaa ja Narvataguse iga vallamaja, kooli ja kodu kohale kerkib sinimustvalge lipp. Nende soodsate tuulte käes lehvigu nad uhkelt, igavesti.
Elagu ühtne ja jagamatu Eesti!