Blog

Valisin just EKRE, sest see on ainuke partei, mis asub väljaspool liberaalset konsensust, mis tahab muuta maailma globaalseks kaubanduskeskuseks, milles elutseb amorfne, vaevu eristuv juuretu inimmass. Sotsdemmid värviks selle roosaks, IRL – siniseks, kuid esialgne mõte jääks.

Lisaks sellele toetan etnilist rahvuslust globaalselt. Usun, et pole rahvust, kes väärib genotsiidi nt. massimmigratsiooni teel 3ndast maailmast.

Ma ei võta tõsiselt süüdistusi foobiast. Säärased süüdistused on ideoloogilised relvad dissidentluse vastu.

Ei.

Me võime leida toetust nt pereväärtuste seisukohast. Ja mulle tundub, et EKREl on potentsiaal lahendada integratsiooniküsimus. Ent mitte liberaalsel moel, mis määrib venelasi alandava “vähemuse” staatusega, mis paneb nad ühte patta neegrite ja transadega. Vastupidi, tuleb tunnistada kohalikke venelasi kui rahvust – mitte vähemust – kuid seejuures nõuda lojaalsust. See on täiesti teistsugune sotsiaalne paradigma, mis ei ürita röövida kohalikelt venelastelt nende väärikust.

Kui poleks huvi vene valija vastu olnud, poleks hakanud eksperimenteerima ka reklaamidega. Potentsiaali on.

Olen nõus kõigega. Lisaks arvan, et tuleb rohkem tegeleda ökoloogia küsimustega, tähendab, mitte ainult tselluloositehase ja Rail Balticuga, vaid fundamentaalsemal tasemel. Rohelise poliitika juured on 19nda saj lõpu ja 20nda saj alguse rahvuslikes liikumistes, see pole vasakpoolne nišš. Kavatsen “Sinise äratusega” seda mõtet edendada.

Sinine äratus on EKRE noorteorganisatsioon. Meie eesmärk on uus rahvuslik ärkamine, seepärast ei tegele me ainult poliitikaga, vaid ka kultuuri, ajaloo, filosoofiaga jne. Meie ei ole kindlasti broilerivabrik. Me oleme väga autonoomsed – ei meenu juhus, kus oleksime vastu näppe saanud.

Mis puudutab tegevusi, siis kord aastas, EV aastapäeval (24. veebruar) korraldame tõrvikurongkäiku, ning 2 korda kuus – kohtumist mingis kultuurses olustikus, kus arutame erinevaid teemasid – Prantsuse revolutsioonist Ungern-Sternbergini, muinaseesti traditsioonidest metapoliitikani. Tähendab, oleme sedapidi ka hariduslik organisatsioon.

Isiklikult osalesin sellel aastal praktiliselt kõiges ja korraldasin ka rahvusvahelist konverentsi “Etnofutur”.

Tegelikult ma midagi skandaalset siin ei näe.

Mis puudutab Lihulat, siis selle “skandaalsus” seisneb minu meelest kahes asjas.

Esiteks mulle tundub, et inimesed ei mõista, et kangelaslikkus ei sõltu sellest, kas kangelane valis “õige” poole. Need mehed sõdisid iseseisva Eesti eest, ning see oli rohkem, kui piisav.

Teiseks mulle tundub, et meie ühiskonnas kõik üritavad kaugeneda tõelise kangelaslikkuse tunnustamisest. Nagu ütles Yukio Mishima – “Künismiga, mis muigab kangelaste kummardamise peale kaasneb füüsiline alaväärsustunne.” Minu arust nii füüsiline kui vaimne alaväärsus – need ongi meie, Lääne tsivilisatsiooni tingimused.

Stiilid on siiski liiga erinevad. Ei suuda kuidagi ette kujutada, kuidas Mart Helme käib mööda maju ja jagab tatart. Minu meelest Žirinovski ei üritagi end tõsisena näidata. Ka Trumpil on oma stiil – kergesti meeldejäävad meemid ja loosungid, Twitter, “vulgaarse rikkuse” esteetika. Mart Helme tundub märksa rahulikum, ta jätab väga tasakaaluka poliitiku mulje.

Järsult kõike muuta – see viib ainult konfliktini. Kuid tuleb kindlasti soodustada seda, et kohalikud venelased teaksid eesti keelt. See on iseenesestmõistetav, et Eestis tuleb osata eesti keelt.

Raskusi polnud, ent seda seetõttu, et juba valdasin soome keelt, ning eesti keele peale üleminek ei olnud kuigi raske. Peagu kohe sattusin eesti kooli (Tallinna Südalinna Kool, endine Liivalaia Gümnaasium) ja edukalt selle ka lõpetasin.

Peamine tingimus naturalisatsiooni teel kodakondsuse saamiseks on püsiv elamine Eestis 8 aasta jooksul. Seda on enam kui piisavalt, et mingisuguselgi tasemel õppida ära keel ja teha kõiksugu testid.

Ei, veel pole jõudnud, sest sain kodakondsuse kõigest mitu kuud tagasi.

Loomulikult, etnilise rahvusluse seisukohast on Venemaal väga raske olukord: kasvav islami mõju, massimmigratsioon kesk-aasiast, soome-ugri rahvaste ja keelte kägistamine, kaug-ida asustamine Hiina poolt, lisaks Venemaa enda imperialistlikud ambitsioonid. Muide, hiinlased ei asusta ainult kaug-ida – nt. Tšuvašsias nad ehitavad järjekordset tehast, tähendab – ka ühiselamud ja muu taristu hiinlaste-töötajate jaoks. See pole juba kaug-ida – see on 600km Moskvast. Kuidas saavad säärased toimingud olla vene rahva huvides? Mis puudutab Putinit, siis ta ei ole mulle huvitav. Probleem on kogu poliitilise klassiga, tema on lihtsalt selle põhiline esindaja.

Viimati käisin Venemaal 2009. aastal, ja mul pole plaane sinna lähiajal minna.

Ta oli liialt keskpärane. Keskpärased poliitikud, noored. Neid ei huvitanud suured küsimused. Ja pealegi, mu vaated muutusid selle aja vältel märkimisväärselt, seetõttu ma Vabaerakonna noorteühingu ka hülgasin. Minu meelest on kõik häältemagnetid sealt juba läinud, ja tulevikku tal pole. Ma ei tee koostööd enam ka “Avatud Vabariigiga”.

Ganitševiga tuttav ei ole, kuid mul pole põhjust arvata, et ta oli oma vaadates ebaaus.

Etnofuturism – see on tulevikku kiirendamise ideoloogia mitte rahvuslikust karakterist, etnosest, ja arhailisest vaimsusest hoolimata, vaid vastupidi, tänu neile. Kaasaja liberalismis puudub imperatiiv luua midagi suurt – ainult mugavamat. Ta ei suuda viia meid selle tulevikuni, fantaasiad millest me kunagi veel ei pidanud banaalseteks ja lapsikuteks. Etnofuturism on võimeline tegema seda kõike ja seejuures mitte müüma maha meie hinge materialistlikele ideoloogiatele.