Selle kõne pidas Sinise Äratuse juhatuse liige Fedor Stomakhin Tartus Kaarsillal 30. novembril 2018. Seal toimus iga-aastane kogunemine, kus Sinine Äratus tähistas seekord kuue aasta möödumist päevast, mil Eesti ajaloo värvikaim rahvuslik noorteliikumine Tartus asutati.
Kallid kaasvõitlejad!
Kõiki, kes lähevad poliitikasse, tabab kord pettumus. Pettumus, et “nii ei saagi”, tunne, et oleme võhikud seismas silmitsi millegagi, mis on meist vanem, millel on kindlad reeglid, mis lubab teha ainult nii, mitte naa, sest naa ei tööta. Ja kui see tunne meid valdab, siis antakse alla, ja öeldakse, et saime lataki – reaalsusega vastu nägu, ja et nüüd tuleb see reaalsus alla neelata ja muganduda – või löödult maha kukkuda.
Aga sõbrad, mis on see koletis, millega me õieti silmitsi seisame? Kas me tõesti usaldame surnud silmadega bürokraate, äraõpitud lauseid kordavaid eurotibisid, või ilmselgelt ebaausaid korruptante ütlema MEILE, kuidas saab ja kuidas ei saa, kuidas tohib ja kuidas ei tohi? Iga üleoleva märkuse ja kriitikanoole taga on õnnetu, hall, keskpärane ametnik, kes tunneb end isiklikult puudutatuna sellest, et rünnatakse seda ühte asja, mille külge ta paaniliselt klammerdub ja kinni hoiab. Ta on puudutatud mitte seepärast, et me tahame midagi teha, vaid seepärast, et ta ei ole võimeline oma normide ja tavadega mõistmagi seda, mida tahame teha! Ametniku õnnetus seisneb selles, et süsteem on ta enesemääramise alus. Et selle järgi peab olema nii.
Kuid saab ka naa. Me tunnistame, et nendes tavades ja normides ei ole midagi püha. Küll on aga püha meie jaoks Eesti rahvus! Kui meie seda ühte asja meeles peame, siis meie ei lase end lummata pettumusse ega mugandumisse – ning siis on võit juba käes.
Elagu Eesti!