Blog

Ukraina sõda on vallandanud laiaulatusliku põgenikelaine. Enesestmõistetavalt peab Eesti suhtuma Ukraina põgenikesse hoopis vastutulelikumalt kui väljastpoolt Euroopat pärit immigrantidesse. Eesti ulatab oma abikäe, et võtta enda kaitse alla naised ja lapsed, kes sõja jalust põgenevad. Meie moraalne kohustus on pakkuda tuge ja pelgupaika neile nii kauaks, kui sõjategevus Ukraina pinnal kestab. Sellega ei paku me lihtsalt humanitaarabi, vaid toetame otseselt Euroopa vabaduse eest sõdivat riiki.

Samas on Eesti kandevõimel piirid. Eestisse saabub kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, kellele lisanduvad vältimatult veel paljud pereliikmed. See tekitab enneolematu surve meie omavalitsustele, kes kannatavad juba niigi alarahastatuse ja sotsiaalprobleemide tõttu, ning sellest lähtuvalt on ka Eesti kandevõimel piir. Kodumaalt ei lahkuta vabatahtlikult, ning põgenike esmane soov on sinna võimalikult ruttu naasta. Seetõttu peaks olema loomulik, et sõjapõgenike siinviibimine on selgelt ajutine ning eesmärgiks ei tohi olla nende põlistamine ja edasine integreerimine Eestisse. Sinine Äratus soovib rõhutada järgnevaid punkte:

• Arvestades Eesti demograafilist olukorda, on ühe suure linna jagu võõramaalaste püsiv lisandumine pöördumatu negatiivse mõjuga meie rahvastikule. Mitte-eestlaste osakaal Eestis küündib juba üle 31 protsendi ning oodata on selle kasvu. Eriti murettekitav on olukord Tallinnas, kuhu suurem osa põgenikest koondub. Praegusel suunal jätkates jäävad tulevikus eestlased vähemusse omaenda pealinnas.

• Ukraina põgenikud on olukorra sunnil oma kodu jätnud. Põgenikud ei ole Eestis selleks, et neist saaks tulevikus uus odavtööjõu allikas. Ukrainlaste võõrale maale põlistamine tähendaks nende lõplikku lahtikiskumist oma kodumaast koos juurtega. Ukraina sõdurid võitlevad rindel end ohvriks tuues oma rahvuskodu eest, kus ukraina keel ja kultuur saaks igavesti püsida – mitte mingil juhul selleks, et nende rahvas mööda ilma laiali hajuks.

• Eesti ei tohi olla peidupaigaks ühelegi desertöörile, kes väeteenistuskohuslasena oma riigi kaitsmisest kõrvale hiilib. 18–60-aastaseid mehi, kelle puhul pole tõendatud teenistuskohustusest vabastamine, ei tohi põgenikena Eestisse vastu võtta. Sama kehtib juba varem Eestis viibinud Ukraina kodanike kohta: riik peab tagama, et keegi neist ei kasutaks oma ajutist viisat väeteenistusest kõrvalehoidmiseks.

• Võttes arvesse saabuvate põgenike suurt hulka, tuleb selle arvelt migratsioonikvoote tunduvalt karmistada ning kehtestada vajadusel moratoorium sisserändele kolmandatest riikidest. Samuti tuleb üle vaadata seni kergekäeliselt odavtööjõule väljastatud elamisload.

• Ühegi integratsiooniprogrammi eesmärgiks ei tohi olla sõjapõgenike alaline kinnistamine ei siinsesse eesti- ega venekeelsesse kogukonda. Koolilastele tuleb võimaldada ukrainakeelset haridust, mitte neid paigutada eesti- ega venekeelsetesse koolidesse. Kui laseksime põgenikel sulanduda siinsesse venekeelsesse keskkonda, teeksime sellega karuteene alles tärkavale ukraina rahvuslikule ja kultuurilisele eneseteadvusele. Võimalus vabatahtlikult eesti keelt omandada on positiivne, kuid see ei peaks olema eesmärk omaette. Toetusprogrammide rõhk tuleb suunata põgenike ajutiseks toetamiseks ning nende tulevaseks tagasipöördumiseks oma kodumaale.

Ukraina rahvast on juba tabanud tohutu tragöödia võõra vallutaja sissetungi, sõja ja laastamistöö näol. Kui sellele lisanduks hiiglaslik rahvastikukaotus sõjapõgenike väljarändajateks kujunemise teel, oleks tegemist katastroofiga. Pärast sõda vajab Ukraina kõiki oma poegi ja tütreid, et laastatud riik uuesti üles ehitada. Meie roll ja kohus on neid selles toetada.

Sinine Äratus