Enam kui kunagi varem tuleb tähele panna ühiskonnas toimuvaid protsesse – aeg on lihtsalt selline. Näilisele vaikusele ma ei vihja, sest seda meil ei ole.
Meil tormab. Euroopa rahvad ärkavad ja Euroopa Liidu ladvik mässab vastu; üha enam tahaks kuulda, mida on kodanikul öelda, kuid aina enam piiratakse sõnavabadust ja rakendatakse tsensuuri. Kaose tekitatud eufoorias ongi raskem järge pidada ja tähele panna.
Erinevate valdkonnapoliitiliste otsuste ja algatatud protsesside tulemit ei näe me täna, sest need saabuvad homme. Tehti ju näiteks aktsiisidega nii tänasele valitsusele kraesse ning tehakse ka homsetele. Vastutuse peab võtma ja lahenduse leidma valitsus, kes probleemi ilmnemise hetkel võimul on, sest näpuga näitamine üht riiki august välja ei too. Tänaste otsuste poole pealt on meil laual jätkuvalt Rail Baltic, mis küll järgmist valitsust oma valmimise ajalise mahukuse poolest tagajalgadele ei aja, kuid ühel, mitte just kõige kaunimal päeval, see seda siiski teeb. Et siinkohal mõista ning sellest tulenevalt ka antud teemas orienteeruda, soovitaksin ma tutvuda Endel Oja poolt avaldatud kirjatükkidega antud projekti kahjumlikkuse kohta.
Eeltoodud kaks näidet on aga tükike suurest otsuste ja valikute laviinist, mis sööstavad alla mööda mäekülge ning ühel hetkel lihtsalt lämmatavad selle riigi majanduse ning tugistruktuurid. Ja ma kindlasti soovin ära märkida, et sellel mäel on usutavasti ka päikesepoolsem külg, kuhu on nii eelnevate kui ka praeguste riigiisade poolt tallel ja töös kõik need head valikud, mis on Eesti heaks tänaseni tehtud, kuid loomulikult on seda minu jaoks vähe. Tänases maailmas, kus tormab, peaks olema seda kõigi jaoks vähe ja ma näen, et seda on ka EKRE jaoks vähe. Eestile, tema juubeliaastal, on häid valikuid paraku liiga vähe. Üheskoos tuleb ja üksnes üheskoos saabki paigutada Eesti sinna päikesepoolsele küljele.
Milline on poliitilise aktiivsuse skaalal keskmine eestlane? Ta ei ole kindlasti erakonna liige. Ta ilmselt ei ole rahul meie sisepoliitikaga. Samuti ei ole ta ilmselt süvenenud välispoliitikas toimuvale, sest leiab, et see otseselt teda ei puuduta. Ka üleüldiselt leiab ta, et poliitika teda ei puuduta teda, kuid ta on võtnud seisukoha teemades, mis on teda üksikisiku või perekonna tasandil puudutanud. Ilmselt kaalub keskmine eestlane võimalust mitte hääletada tulevatel valimistel kartellierakondade poolt. Või kaalub üldse mitte hääletada. Viimase kahega näitab ta ülimat rahulolematust. Need on kurvad näited keskmise eestlase elust. Need on kurvad näited meie rahva suikunud aktiivsusest.
Kuid mina tahan näha, kuidas eestlane teeb omal maal häält. Ma tahan näha kuidas eestlane ei ehmu ära euro- ega siseriikliku bürokraatia ees. Ma tahan, et eestlane tuleks välja oma moraalselt väikekodanlikust mugavustsoonist ning võtaks seisukoha. Liiga paljusid ei huvita ning liiga vähesed leiavad aega ja tahtmist märgata juba käimalükatud protsesse. Liiga vähe on keskmise eestlase elus poliitilist diskussiooni oma sõprade, pere ja teiste lähedastega. Mulle meeldib alati prantslaste puhul näiteks tuua nende sihikindluse meelt avaldada. Meilgi võiks rahvusena sarnast särtsu veidi rohkem olla.
Harva tuleb ette neid kordi kui mu mõte haakub millegagi, mida meie tänane president on öelnud. Meenutan augustikuist roosiaia kõnet. Ka mina soovin, et Eesti poliitikas oleks rohkem inimesi, et rohkemad lööksid poliitikas kaasa. Kui me ise ei tee, tehakse meie eest. Ma tõesti soovin näha poliitikas arengut, uudsust ja läbimurret. Kuid erinevalt meie presidendist, ei karda ma, et kui tingimata uudsust ei rakendata, siis riigis seespool hakkab mingi müstiline jõud läbi viima ebademokraatlikke protsesse. Siinkohal pole raske mõista meie esiglobalisti vihjet „ebademokraatlike jõudude“ kohta. Kõik, mis puudutab aga tõelisi ebademokraatlikke protsesse, on Euroopa Liidu juhtimisel Eestis juba algatatud. Kersti – sa jäid hiljaks!
Ma soovin levitada mõtet, et meie ümber toimuvat tuleks igapäevaselt rohkem vaadelda. Läbi selle õpime me tähele panema. Läbi oskuse tähele panna, arendame me endis suutlikkust seisukohti võtta. Omades seisukohta, on kodaniku kohus ka toimida vastavalt ja diskuteerida ning levitada oma tõekspidamisi. Kõige suurem patt on aga ükskõikseks jääda ja seda me endale lubada ei tohi!