Jens Olaf Kukk: Mahamüüdud roheline mõtteviis

Jens Olaf Kukk: Mahamüüdud roheline mõtteviis

Kas teadsite, et inimene paiskab aastas keskmiselt õhku 20 tonni süsihappegaasi, kokku 1600 tonni terve elu jooksul? Kliimamuutust on näha juba praegu. Liigid surevad, tihenevad kuumalaineid ja muutused hoovustes on põhjustanud troopilised tsüklonid. Mida rohkem süsihappegaasi ookeanid koguvad, seda happelisemaks läheb vesi ning kalad ja korallid surevad. Korallrahude surm põhjustab ekstreemseid tõusulaineid, mis laastavad mereäärseid linnu. Globaalse soojenemise tõttu antarktika sulab ning soojusliku paisumise tõttu meretase tõuseb. Sellises tempos peame 50 aasta pärast Tallinnast Munamäele kolima.

Kuid mis on lahendus? Lihtne: taastuvenergia, putukate söömine, vähem lapsi, elektriautod, taaskasutus, kõrte keelamine, kilekotimaks, biokütused, lihast loobumine ning ehk tulevikus ka elust loobumine. – Need on lahendused, mida peavoolu narratiiv pakub.

Kuid need lahendused on heal juhul marginaalse mõjuga. Enamus lahendusi on ebaefektiivsed, pole jätkusuutlikud või on hoopis vastupidise efektiga. Näiteks biolisandid. EL rahastab 10 miljardiga miljonite hektarite vihmametsade mahavõtmist, et biolisandi tootmiseks õlitaimi kultiveerida. Selle tõttu on orangutanid väljasuremisohus ning kohalik ökosüsteem seal on laastatud. Kes iganes selle projekti läbi laskis on nüüd kas väga rikas või siis lihtsalt äärmiselt rumal inimene. Rohelus on tehtud kommertsialiseeritud ideeks, mida müüakse moesõnade ja “spetsialistide” arvamusega rahvale. 

Me võime korporatsioone ja süsteemi kiruda palju tahame, kuid indiviid pole siin samuti süüta. Me elame ühiskonnas, kus enda mugavat ja tarbivat eluviisi õigustatakse roheliste ideede toetamisega. Ilma sügavama uurimiseta hüpatakse iga rongi peale, milles on “roheluse” moesõna sees. See on kõige odavam viis kuidas näidata end progresiivse ja hoolivana ning saada ka selle eest teiste ühiskonnaliikmete heakskiit. Sellise ülesöödetud enesepildiga maailmapäästjaid on hirmutavalt palju.

Neil on veel üks huvitav narratiiv, et meie oleme see kõige kurja juur, kes maailma hävitab. Selline eneseohverduslik mõttelaad lihtsalt tõestab nende peas leiduvat moraalset üleolekut. Isegi siis, kui läänemaailm hülgaks neoliberalismi ja keeraks tarbimiskraanid kinni, poleks sellest suurt tolku. Maailm pole enam ammu läänetsentriline: Aasiast ja Indiast pärineb üle 80% ookeanides ulpiv prastikprügi. Aasia toodab ka üle poole kasvuhoonegaasidest. See on alles algus, Hiinas on aina kasvav tarbimisühiskond mis varsti ületab meid. Välisinvesteeringute kaudu on nad hakanud oma tootmist Aafrikasse lükkama. Aafrika industrialiseerumine saab meile kõigile valus tõehetk olema. Ma ütlen teile otse, mida see tähendab: meid ootab paratamatu ökoloogiline katastroof.

Kes tõsimeeli leiab, et ta ikkagi tahaks teha muutust nii oma elustiilis ja ökoloogilises jalajäljes, siis on ka toimivaid lahendusi. Esiteks, pekske välja viirastus 100%-lisest taastuvenergiast ning toetage tuumaenergiat, tuumaprotsessid on energia ema ning muud alternatiivi sellele pole. Teiseks, minge metsa. Maal elades saad sa vabaneda kõikidest linnaelu ahelatest ning olla tõeliselt sõltuv iseendast. Kohaliku metsaga sõbrunemine võib võtta aega, kuid peale hingerahu saad sa ka tõeliselt aru, mida tähendab loodusest hoolimine. 

Need linnavurledest kliimaaktivistid on lihtsalt hall mass. Nad tegutsevad puhtalt katkise ühiskonna heakskiidu nimel, mida nad väidetavalt nii väga vihkavad. Nad on kahepalgelised neoliberaalid, kes pole loodust rikkuvatest suurtöösturitest karvavõrdki paremad. Oma rikka eluviisiga dikteerivad nad ühiskonna madalamatele kihtidele, kuidas elada. Nad kasutavad loodust, et oma olematut enesehinnangut kasvatada. Kuidas sa saaksidki hoolida millestki, millega sul sidet pole? Kas teil häbi ei ole?

Me peame üles ärkama ja mõistma, et me ei saa usaldada sellisi valevorste. Mandunud kliimaaktivismi asemel peame me tegema päris muutusi ning pürgima tõeliselt rohelise poliitika ja keskkonnasäästliku eluviisi poole.

Leave a Reply

Close Menu