Ruuben Kaalepi loomispäeva-kõne

Ruuben Kaalepi loomispäeva-kõne

Selle kõne pidas Sinise Äratuse esimees ja asutajaliige Ruuben Kaalep Tartus Kaarsillal 30. novembril 2018. Seal toimus iga-aastane kogunemine, kus Sinine Äratus tähistas seekord kuue aasta möödumist päevast, mil Eesti ajaloo värvikaim rahvuslik noorteliikumine Tartus asutati.

Äratajad! Noored eesti rahvuslased!

Üleeile möödus sada aastat sellest päevast, kui algas meie Esimene Vabadussõda.

Ma tahaks meenutada, et Vabadussõja alguses ei olnud eesti rahvas üksmeelne. Oli tormieelne plahvatusohtlik olukord. Suur osa eesti rahvast, eriti töölised ja linnaelanikud, toetas punaseid.

Ja sellest hoolimata me võitsime ja lõime rahvusriigi mitte ainult ühele parempoolsete intellektuaalide grupile, vaid tervele rahvusele, ka nendele, kes olid alguses vastaspoolel. Tasapisi murdus jää ja terve rahvas tuli üle, vahetas reeturite poole rahvuslaste poole vastu.

Nüüd on samasugune aeg.

Eesti rahvus on jaotatud kaheks leeriks, ühel pool globalistid, keda juhivad punased reeturid, teisel pool rahvuslased.

Meil on tormieelne, plahvatusohtlik olukord.

Kes külvab tuult, see lõikab tormi. Ainult tormis saavad sündida imed. Sellist kaost oli vaja, et sünniks rahvusriik, samasugusest kaosest sünnib uus rahvuslik ärkamine.

Vaid rahvuslus saab ja tahab parandada haava eestlaste hinges, sest ainult meie tahame luua rahvusriiki tervele eesti rahvale.

Ka neile, kes on praegu veel vastaspoolel. Tuul paisub, nemad tulevad üle.

Meid süüdistatakse, et meie oleme poliitikasse toonud tunded ja emotsiooni. Et meie pärast ei saa Eesti tulevikku puudutavaid otsuseid enam kiretult arutada.

Kui see on süüdistus, siis selle me võtame omaks.

Sest tunded ja kirg on meie päralt, see on uue rahvusliku ärkamise päralt.

Meil ei ole vaja tundetuid bürokraate, kes arutavad meie rahvuse tulevikku puudutavate küsimuste üle, nagu need oleks matemaatikatehted.

Meil on vaja, et rahvustunne süttiks, et see vallutaks terve riigi, et see vallutaks mõistuse.

Ja meie sees on puhtad, rikkumata tunded, sest me oleme noored.

Kuus aastat tagasi, kui me lõime Sinise Äratuse, me ei osanud arvata, et asjad lähevad nii kaugele. Aga see oli meie lootus ja meie unistus. Nüüd me seisame uue rahvusliku ärkamise rindejoonel ja meie riik on globaalse maailmavaatelise metapoliitilise konflikti keerises.

Just sellepärast oleme me rindejoonel, et meis on nooruslik, kompromissitu vaim. Ja me oleme valmis taastama need ideaalid, mis vaatavad meile vastu minevikust – Vabadussõjast, vabadussõjalaste liikumisest, Eesti Leegionist, metsavendade sõjast, laulvast revolutsioonist.

Kes on meie põlvkonnalt need ideaalid röövinud?

Need on need bürokraadid ja karjeristid, kes kasvasid üles Nõukogude aja lõpus, kelle ila voolas Lääne mandunud heaoluühiskonna järele, kes müüsid maha meie vabaduse Euroopa Liidule, globaalsetele suurkorporatsioonidele, liberaaldemokraatiale ja inimõiguste dogmale.

Nende jaoks on leib magusam kui vabadus, nad on läbinisti mandunud, nad tuleb välja vahetada, sest nad on, nagu me vahel armastame neid kutsuda, buumerid.

Nende kukutamiseks on vaja uut põlvkonda. Ja kui see ei ole see põlvkond, kes kuus aastat tagasi tuli kokku ja lõi Sinise Äratuse, siis see on see uus põlvkond, teie põlvkond, kes on viimastel aastatel tulnud ja tõepoolest teinud sellest kõige värvikama rahvusliku noorteliikumise Eesti ajaloos. Ja kui meist veel väheks jääb, siis tulevad need, kes alles praegu sünnivad, ja panevad põlema rahvusluse leegi eredamalt kui kunagi varem.

Ja pärast neid sadat aastat on meil ees veel tuhat. Eestlaste parimad päevad on alles ees.

Eesti eest!

Leave a Reply

Close Menu